“Sellest terasest räägitakse lugusid, millest enamik on müüdid – niisuguse saladuse on see kihtidest koosnev teras enda ümber mähkinud. Tahan uskuda, et Lähis-Ida sepp pidi ühe teraskihi metallile kandmisel tõesti kõrbes ratsatiiru tegema – kõrbetuul jahutas värske kihi kõige paremini maha.
Siis võis uue kallale asuda. Suur hulk vaeva ja tööd. Ega ta muidu nii kallis oleks.”
Milles peitub Damaskuse terase saladus?
Kui ristisõdijad 11. sajandil Lähis-Itta jõudsid, leidsid nad eest mõõgad, mille terad olid võimelised juuksekarva õhus pooleks lõikama, olles samas väga tugevad ja pikka aega teravad. Jutud sealsest kummalisest metallist jõudsid Euroopasse ja seda hakati nimetama Süüria pealinna järgi Damaskuse teraseks.
18. sajandil aga kadus Süürias oskus seda terast valmistada ja see muutus saladuseks, kuid enne seda valmistati sajandeid sellest terasest nii mõõku, rõngassärke kui turviseid, samas teadsid selle terase valmistamismeetodit vaid vähesed.
Tänapäeval on mitmel korral üritatud seda iidset terast luua, kuid alati on midagi puudu olnud. Vahel ei ole klappinud metallid, vahel on tehnika vale olnud.
Ajaloolaste andmetel hakati Süüria aladel Damaskuse terast tootma umbes neljandal sajandil pKr ja sellise teraga mõõgad jäid teravaks ka pärast mitmeid lahinguid.
Kuna Damaskuse terast ümbritses saladus, siis tekkisid mitmed legendid, nagu näiteks, et selliseid mõõku kasteti tugevdamiseks «draakoniverre», mis on tegelikult tõsi, sest töödeldud terast kasteti vette.
USA New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi kuraatori Helmut Nickeli sõnul on Damaskuse terases ühendatud kaks aspekti, suurepärane inseneritehnika ja tulemuse esteetilisus. Ta lisas, et Damaskuse terases on süsinikku ja see teeb selle terase tugevaks.
Arheoloogilistel andmetel pärineb selle terase tooraine Indiast Tamil Nadust, indialased vedasid seda 3. – 17. sajandil Lähis-Itta. Kuid 1750. aastate paiku loobuti järsku selle terase tootmisest, ka mõõgategemisoskus kadus ning ajaloolased murravad seni pead, mis juhtus. Ühe teooriana on välja käidud, et siis hakkasid tulirelvad asendama mõõku ja sellise metalli järgi ei olnud enam nõudlust. Damaskuse terast oskasid mõned Lähis-Ida relvasepad valmistada veel paarsada aastat, kuid siis vajus see unustusse. Samuti kadus Lähis-Idal kaubanduslik side Indiaga, kust varasemal ajal toorainet saadi. Kui ka sealt saabus hiljem toorainet, siis selle omadused ei olnud sllised nagu varasematel sajanditel ja ka see omakorda mõjutas Damaskuse terase tootmisest loobumist.
Saksamaa Dresdeni ülikooli teadlased tegid katseid, et leida Damaskuse terase algupärane «retsept» ja tehnika, kuidas seda terast valmistati.
Teadlased uurisid iidsest relvast võetud tükke röntgeni ja elektronmikroskoobi all ning leidsid, et selles on tsementiidist ja süsinikust nanoosakesi. Uuring näitas, et need naoosakesed «võimenduvad» metalli töötlemise käigus, muutes terase väga tugevaks.
Stanfordi ülikooli teadlased Jeffrey Wadsworth ja Oleg Shervby tegid oma uuringu, mis näitas, et selles terases on süsinikku kuni kaks protsenti. Samas tavalises terase on üks protsent või alla selle. Oma rolli mängis nimetatud terase tugevusel ka see, et terast töödeldi võrdlemisi madala temperatuuri juures. Pärast sepistamist mõõgatera kuumutati uuesti algse temperatuurini ja siis kasteti kiiresti vette.
Tänapäeval valmistatakse damaskitud terast, kuid see erineb Damaskuse terasest, kuna nüüdne materjal on varasemal ajal kasutatud materjalist erinev, erinev on ka valmistamistehnoloogia.
Teadlased teevad seni katseid, et jõuda algupärase Damaskuse terase saladuse jälile, kuid seni ei ole see täiesti õnnestunud.
